Eleegia

Eleegia on kurb lugu, nutulaul.

vanaema

sel kevadisel maarjapäeval siis

sai unisena seistud ukseavas

et rahvatarkus oleks abimees

ei kaunist suve laps siis maha maga

sel aastal oli kevad varajane

ja päike murdis läbi vahtravõrast

õhk oli karge lapsel mahlajanu

kui paljuks jätkus sellest mõnest tilgast

jah joogiks oli vähe mälestusteks küllalt

on meeles maitse päiksekiire ootus

ning vanaema toimekus samm kiire nagu kellal

ja enda lapsemõte ainult täna veider lootus

nii nagu jätkus lapsel und ja hiljem mälestusi

sai palju rahvatarkust tuntuks vanaema suult

ja põnev oli iga lapsepõlvesuvi

ning talve kelgutiir mis lastud keldrimäelt

üht kalmuküngast katab igihali

ning okkaid poetab kõrguv kuusepuu

ma mäletan ta hääl ei olnud vali

ning pahasena kriipsuks sulgus suu

nüüd haruharva puhkan kalmupingil

ei siiski igihali iidset tarkust peida

aegajalt ootamatuil hetkil mingil

ta kortsus pilgu soojust varahommikutes leian