Umbrohu kasvamise hääl kajas üle aia
korsten lõdises külmast
väraval polnud ammugi hingi
rääkimata sooja käe puudutusest
Muiste särasid aknaklaasid
ja põrandalauad olid valged
õuekummelisse tallati teerajad
kaev ja puuriit ootasid külalisi
Luuavars igatseb toimekat kätt
et pühkida ämblikuvõrk ukseavast
majaseintes pakitseb mälestus
et ta oli kellegi kodu
Nii oli ja on kas ka jääb
üks inimpõlv tuleb teine läeb
nii oli ja on nii ka jääb
küll sa näed…
-
Add a note